Luuletused ärasaatmisel ette lugemiseks

Kui oma sõnadest jääb väheks, laenab luule enda omad. Neid värsse on põlvest põlve loetud ja lauldud ärasaatmistel nii Eestis kui ka mujal maailmas.

Armastatud värsid

• Juhan Liiv, „Ta lendab mesipuu poole“: „Ta lendab lillest lillesse / ja lendab mesipuu poole…“ — Peep Sarapiku viisiga on sellest saanud üks liigutavamaid koorilaule, mida Eestis ärasaatmistel lauldakse: igatsus lõpuks koju jõuda.
• Lydia Koidula, „Mu isamaa on minu arm“: read, millega saadetakse ära neid, kelle elu oli pühendatud oma maale, koorile ja rahvale.
• Ernst Enno: tema vaiksed loodus- ja kojumineku-värsid on eesti leinakuulutuste ühed armastatuimad — õhtu, rahu ja tee koju.
• Mary Elizabeth Frye, „Ära seisa mu haual ja nuta“: üle maailma tuntud luuletus, mille sõnum kõlab igas tõlkes: ma ei ole läinud — ma olen tuules, valguses ja linnulaulus.
• Psalmid ja rahvalaulud: kiriklikul talitusel kannavad sajandite raskust psalmi read; ilmalikul sobib sageli mõni regivärss või tema enda lauluraamatu laul.

Kuidas valida

• Et see kõlaks tema moodi. Pidulik luuletus rõõmsameelsele inimesele mõjub võõralt; helgetele eludele leidub helgeid tekste.
• Lühike ja aeglaselt loetud. Kaheksa hästi öeldud värssi jõuavad kaugemale kui kolm lehekülge.
• Loe enne valjusti läbi: mõni luuletus on paberil kaunis ja murtud häälega võimatu. Hoia varuks teine tekst või asendaja.

Pärast ärasaatmist

Valitud luuletus võib jääda igaveseks tema mälestuslehele — epitaafina või tema loo sees. Ja kui inimesel oli oma lemmikluuletus, siis on see vaieldamatult see, mida lugeda tuleb.