Küünlad, loorberid ja tuvid: mälestuse sümbolid

Surma ümber on inimesed ammustest aegadest kudunud sümbolite keele. Nende tundmine annab tähenduse žestidele, mida teeme peaaegu mõtlemata.

Küünal

Leegi süütamine lahkunute mälestuseks on üks universaalsemaid rituaale: valgus, mis põleb edasi, kui inimest enam ei ole; väike seltsiline pimeduse vastu. Rooma õlilambist leinamaja küünlani — ja tänapäeval mälestuslehe virtuaalse küünlani — on žest sama: „sinu valgus põleb minus edasi“. Eestis süttivad hingedepäeval ja jõululaupäeval haudadel tuhanded küünlad — terve maastik täis mäletamist.

Loorber

Kreekas ja Roomas võitjate pärg, ütleb loorber matustel midagi ilusat: see elu oli võit. Seepärast on leinapärjad pärjad — alguse ja lõputa ringid, ka lõppematuse sümbol.

Tuvi

Väga erinevates traditsioonides taeva ja maa vaheline sõnumitooja, kehastab tuvi rahus lahkuvat hinge. Tuvide lendulaskmine ärasaatmisel kannab sedasama iidset tähendust.

Lilled

Ilu, mis kestab lühikest aega: just seepärast on lilled surma saatnud paleoliitikumist peale — on kümnete tuhandete aastate vanuseid haudu, kust on leitud lillede õietolmu. Nad tuletavad meelde, et ka kaduv on kallis.

Igihaljad puud

Vahemeremaade kalmistuid valvavad küpressid — alati rohelised, taeva poole sirutuvad nooled. Põhjamaades täidavad sama rolli kuused ja kased kalmistute kohal: elu, mis jätkub, ja varje, mis hoiab neid, kes puhkavad.

Uued sümbolid vanade žestide jaoks

Mälestusleht internetis on selle keele pärinud: küünal, mis süttib ühe klõpsuga, virtuaalsed lilled, In Memoriami logo loorber. Vahendid muutuvad; inimlik vajadus mälestust sümboliseerida jääb puutumata.