Lein eakatel: kuidas toeks olla

Kui eakas inimene kaotab oma viiekümne aasta kaaslase, ei kaota ta ainult kedagi: ta kaotab oma päevade kogu ülesehituse. Sellel leinal on omad riskid ja see väärib erilist tähelepanu.

Miks see on teistsugune

• Jagatud elu oli kõikehõlmav: söögikorrad, rutiinid, rohud, vestlus. Puudumine on igas minutis.
• Lisanduvad teised kaotused: tervis, sõbrad, kes ükshaaval lahkuvad, iseseisvus. Lein langeb niigi väsinud pinnale.
• Tema põlvkond õppis mitte kurtma. Paljud eakad kannatavad vaikides, et lastele „tüli mitte teha“.

Märgid, mida jälgida

• Söömise lõpetamine või rohtude unarusse jätmine.
• Enese või kodu hooletusse jätmine.
• Eraldumine: ei käi väljas, ei võta telefoni.
• Allaandmise laused: „mind ei ole siin enam kellelegi vaja“.

Kui mitu sellist märki püsib, tasub rääkida tema arstiga: eakate depressioon maskeerub „vanaduse asjadeks“ ja on ravitav.

Žestid, mis aitavad

• Korrapärane ja jagatud kohalolu: parem igapäevane viieminutiline kõne ja sagedased külaskäigud kui üks pikk pärastlõuna kuus. Laste ja lastelaste vahel jagatud kalender teeb imesid.
• Mõttekad ülesanded: hoolitseda lille eest, tuua lapselaps lasteaiast, teha pühapäevalõuna. Vajalikkuse tunne hoiab püsti.
• Lase tal lahkunust rääkida, kas või tuhat korda. Mälestuste kordamine ei ole „asja hõõrumine“: see on tema viis neid korrastada.

Ühine mälestusprojekt

Mälestuslehe koos kokkupanemine — fotode valimine, kuupäevade meenutamine, eluloo kirjutamine — on üks tervendavamaid tegevusi: see muudab valu ülesandeks ja ülesande pärandiks. Ja lapselapsed, kogu ettevõtmise digituged, kuulevad selle käigus lugusid, mida keegi ei olnud neile varem rääkinud.