← Tagasi blogisse

Mida öelda (ja mida vältida) leinavale inimesele

Kui keegi meie lähedastest kaotab kalli inimese, ei tea paljud meist, mida öelda. Hirmust eksida ei ütle me vahel üldse midagi — ja see vaikus teeb rohkem haiget kui ükski kohmakus.

Mis aitab

  • Nimeta lahkunut nimepidi. „Kui väga ma hakkan sinu isa taga igatsema“ lohutab rohkem kui üldsõnaline „tunnen kaasa“.
  • Paku konkreetset abi. Selle asemel et öelda „helista, kui midagi vaja on“, proovi: „homme toon sulle süüa“ või „mina viin lapsed trenni“.
  • Kuula ilma parandamata. Kui ta nutab, lase tal nutta. Kui tal on vaja sama lugu kümme korda rääkida, kuula seda kümme korda.
  • Küsi uuesti ka nädalaid hiljem. Lein ei lõpe matustega; üksindus tuleb just pärast neid.

Mida on parem vältida

  • „Ma tean, mida sa tunned.“ Iga lein on erinev; parem on küsida kui oletada.
  • „Ta ei pea enam kannatama“, „ta on nüüd paremas paigas“. Mõnda inimest see lohutab, teisele teeb haiget; kasuta ainult siis, kui tunned tema veendumusi.
  • „Sa pead tugev olema.“ Keegi ei pea midagi olema. Nutmine ei ole nõrkus.
  • „Vähemalt…“ Iga niimoodi algav lause võtab, mitte ei anna.

Ka žestid räägivad

Lühike sõnum, lilled, küünal tema mälestuslehel, potitäis suppi ukse taga… Tõeline toetus näitab end kohalolus, mitte kõnedes. Ja kui oled kaugel, ütleb siiras sõnum tema mälestuslehel leinajale, et tema kallis inimene läks korda ka teistele.

Järelehüüde koostamine võtab mõne minuti ja see jääb avaldatuks igaveseks. Koosta järelehüüe

Sind võib aidata ka