Leina viis etappi, lihtsalt selgitatuna

Peaaegu kõik on kuulnud „leina viiest etapist“, mida kirjeldas psühhiaater Elisabeth Kübler-Ross. Need aitavad tunnetele nime anda — kui neid õigesti mõista: need ei ole trepp, mida astutakse aste-astmelt, vaid seisundid, mis tulevad ja lähevad.

Viis etappi

• Eitamine. „See ei saa olla tõsi.“ Mõistus pehmendab lööki omal moel; see on kaitse, mitte hullumeelsus.
• Viha. Arstide, elu, iseenda, isegi lahkunu vastu. See on ebamugav, aga osa protsessist.
• Kauplemine. Kõik need „aga kui…“: aga kui oleksime varem arsti juurde läinud, aga kui ma oleksin seal olnud. Võimatu läbimängimine on katse kontrolli tagasi saada.
• Kurbus. Sügav lein, kui tegelikkus kohale jõuab. See ei ole iseenesest depressioon: see on terve vastus tohutule kaotusele.
• Leppimine. See ei tähenda, et kõik on hästi, ega unustamist. See tähendab õppimist elama koos puudumisega.

Mida keegi ei räägi

Etapid segunevad, korduvad ja neil ei ole kalendrit. Teisipäeval võib olla leppimine ja kolmapäeval viha — ja mõlemad on normaalsed. Enda võrdlemine teiste leinaga lisab ainult süütunnet.

Millal abi otsida

Kui mitme kuu möödudes takistab valu söömist, magamist või töötamist või tekivad mõtted endale haiget teha, on aeg rääkida spetsialistiga. Abi küsimine leinas on sama mõistlik kui murtud luu kipsi panemine.

Rituaalid aitavad

Haual käimine, kirja kirjutamine, mälestuslehe kaastundeavalduste ülelugemine, küünla süütamine tähtsatel päevadel… Väikesed rituaalid annavad valule koha ja kuju. Ja see seab tasapisi ka sisemuse korda.