Kaastunderaamat: leinamaja lauast internetini

Paljude leinamajade sissepääsu juures on laud avatud raamatuga. Möödujad jätavad mõne rea: nime, mälestuse, hüvastijätu. See raamat on üks vähestest matuste asjadest, mille pere endale alles jätab.

Milleks see on

Sel hetkel jõuab pere vaevu kõigi tulijatega tegeleda. Raamat hoiab alles selle, mida ei jõuta öelda: kes kohal käis, mida ta tundis, millise mälestuse ta sellest inimesest kaasa võttis. Raamatu tõeline väärtus saabub nädalaid hiljem, kui maja jääb vaikseks ja selle ülelugemine toob tagasi tolle päeva soojuse.

Mida sinna kirjutada

• Sinu nimi ja kust sa lahkunut tundsid: „Lembit, tehase töökaaslane“.
• Konkreetne mälestus on kulda väärt: „Ta õpetas mulle ameti ja kaitses mind siis, kui ma seda kõige rohkem vajasin“.
• Lihtne hüvastijätt: „Aitäh kõige eest. Puhka rahus.“

Digiversioon

Kaastunderaamat internetis hoiab olemuse ja kaotab piirid:

• Kirjutada saab ka see, kes kohale ei jõudnud: välismaale kolinud sõber, haige töökaaslane, sugulane teisest riigi otsast.
• Kiiret ei ole. Kirjutada võib samal õhtul, samal nädalal või aastapäeval. Raamat ei sulgu kunagi.
• See ei lähe kaduma. Ei niiskus, ei kolimised, ei kadunud kastid: sõnad jäävad tema loo ja fotode kõrvale, igaveseks.
• Pere modereerib. Iga sõnum vaadatakse enne avaldamist üle, nii et see paik püsib sama hoituna kui leinamaja laud.

Üks nõuanne

Kui käid ärasaatmisel ja leiad hiljem ka mälestuslehe, kirjuta mõlemasse. Paberraamat kuulub sellele päevale; digitaalne pikale mälestusele. Peret soojendavad mõlemad.