← Tagasi blogisse

Lein eakatel: kuidas toeks olla

Kui eakas inimene kaotab oma viiekümne aasta kaaslase, ei kaota ta ainult kedagi: ta kaotab oma päevade kogu ülesehituse. Sellel leinal on omad riskid ja see väärib erilist tähelepanu.

Miks see on teistsugune

  • Jagatud elu oli kõikehõlmav: söögikorrad, rutiinid, rohud, vestlus. Puudumine on igas minutis.
  • Lisanduvad teised kaotused: tervis, sõbrad, kes ükshaaval lahkuvad, iseseisvus. Lein langeb niigi väsinud pinnale.
  • Tema põlvkond õppis mitte kurtma. Paljud eakad kannatavad vaikides, et lastele „tüli mitte teha“.

Märgid, mida jälgida

  • Söömise lõpetamine või rohtude unarusse jätmine.
  • Enese või kodu hooletusse jätmine.
  • Eraldumine: ei käi väljas, ei võta telefoni.
  • Allaandmise laused: „mind ei ole siin enam kellelegi vaja“.

Kui mitu sellist märki püsib, tasub rääkida tema arstiga: eakate depressioon maskeerub „vanaduse asjadeks“ ja on ravitav.

Žestid, mis aitavad

  • Korrapärane ja jagatud kohalolu: parem igapäevane viieminutiline kõne ja sagedased külaskäigud kui üks pikk pärastlõuna kuus. Laste ja lastelaste vahel jagatud kalender teeb imesid.
  • Mõttekad ülesanded: hoolitseda lille eest, tuua lapselaps lasteaiast, teha pühapäevalõuna. Vajalikkuse tunne hoiab püsti.
  • Lase tal lahkunust rääkida, kas või tuhat korda. Mälestuste kordamine ei ole „asja hõõrumine“: see on tema viis neid korrastada.

Ühine mälestusprojekt

Mälestuslehe koos kokkupanemine — fotode valimine, kuupäevade meenutamine, eluloo kirjutamine — on üks tervendavamaid tegevusi: see muudab valu ülesandeks ja ülesande pärandiks. Ja lapselapsed, kogu ettevõtmise digituged, kuulevad selle käigus lugusid, mida keegi ei olnud neile varem rääkinud.

Järelehüüde koostamine võtab mõne minuti ja see jääb avaldatuks igaveseks. Koosta järelehüüe

Sind võib aidata ka