← Tagasi blogisse

Kuidas teatada surmast perele ja sõpradele

Lähedase surmast teatamine on üks esimesi ülesandeid pärast lahkumist — ja üks raskemaid. Väike kord aitab teha seda rahulikult.

Teatamise järjekord

  • Kõigepealt kõige lähedasem pere — alati telefoni teel või silmast silma. Keegi ei tohiks oma venna või lapse surmast teada saada sõnumist.
  • Seejärel lähiring: parimad sõbrad, eluaegsed kaaslased. Lühikesest kõnest piisab: „Tahtsin, et sa kuuleksid seda minult.“
  • Viimasena laiem ring: tuttavad, naabrid, endised töökaaslased. Siin võib juba aidata kirjalik teade või avalik järelehüüe.

Mida öelda

Pikki sissejuhatusi ei ole vaja — need ainult pikendavad kuulaja ärevust. Lihtne toimib: „Helistan sulle kurva uudisega. Isa suri täna öösel, rahulikult ja omaste keskel. Ärasaatmine on neljapäeval.“

Järelehüüe internetis kui keskne koht

Sama vestluse viiskümmend korda kordamine kurnab. Paljud pered loovad järelehüüde internetis ja jagavad linki: sealt leiab ärasaatmise andmed, inimese loo ja koha, kuhu igaüks saab jätta oma kaastundeavalduse siis, kui jõuab. Ja kes elab kaugel, saab olla perele toeks ka siis, kui ta matustele ei jõua.

Ära tee kõike üksi

Teadete jagamine perekonnaharude kaupa — „sina teatad Tartu sugulastele, mina saare omadele“ — jaotab koormat ja hoiab ära unustamised. Keegi ei pea olema kõige sõnumitooja.

Järelehüüde koostamine võtab mõne minuti ja see jääb avaldatuks igaveseks. Koosta järelehüüe

Sind võib aidata ka