← Tagasi blogisse

Järelehüüete lühike ajalugu: kirikukellast internetini

Surmast avalikult teatamine on sama vana vajadus kui linnad ise. Muutunud on ainult teadetetahvel.

Kellad ja kirikuteated

Sajandeid levis uudis suust suhu ja kellalöökide saatel: hingekell andis surmast teada tervele külale. Kirikutes loeti ette nädala jooksul lahkunute nimed, ja see ettelugemine oligi sisuliselt kogukonna järelehüüe.

Trükitud surmakuulutus

Trükikunstiga tulid mälestuslehed ja leinateated, mida pered jagasid, ning 19. sajandi ajalehtedega tänapäevane surmakuulutus: see ristiga raamitud kastike nime ja kuupäevadega, mis oli rohkem kui sada aastat ametlik viis teada saada, kes on surnud. Paljudes kodudes loeti ajalehest esimesena just surmakuulutusi.

20. sajand: hiilgeaeg ja hind

Ajalehekuulutusest sai ka ühiskondliku positsiooni sümbol: mida suurem kast, seda tähtsam pere. Selle avaldamine maksis — ja maksab — palju ning kestis täpselt ühe päeva.

Digiajastu

Internet muutis kaht igipõlist piirangut: ruumi ja aega. Mälestusleht internetis ei pea elu nelja ritta kokku suruma ega kao koos eilse ajalehega. Ja see lisab midagi uut: osalemise. Kaastundeavaldused, mis enne olid privaatsed, kogunevad nüüd ühte kohta, ja kaugel elav inimene saab hüvasti jätta täpselt nagu see, kes elab kõrvaltänavas.

Mis ei muutu

Sisuline vajadus on kellade ajast sama: öelda maailmale, et keegi oli tähtis, ja anda kogukonnale koht, kus üksteist toetada. Ainult et nüüd see koht enam ei kustu.

Järelehüüde koostamine võtab mõne minuti ja see jääb avaldatuks igaveseks. Koosta järelehüüe

Sind võib aidata ka