Lein digiajastul: mälestuslehed, sotsiaalmeedia ja mälestus internetis

Esimest korda ajaloos jätab enamik inimesi surres maha digijälje: fotod pilves, kontod, vestlused. Ka lein on sellega koos muutunud.

Mida internet on muutnud

• Vahemaa loeb vähem. Välismaale kolinu saab hüvasti jätta, toeks olla ja mälestuse juurde tagasi tulla ilma merd ületamata.
• Kaastunne on muutunud ühiseks. Kaastundeavaldused ei ole enam kaduma minevad erakirjad: need kogunevad kokku ja neid loetakse üle.
• Mälestusel on aadress. Varem tuli inimese „külastamiseks“ minna kalmistule. Nüüd on olemas ka paik, kuhu pääseb igalt poolt ja igal kellaajal.

Orbunud kontode probleem

Sotsiaalmeediat ei loodud surma jaoks. Kontod, mis õnnitlevad sünnipäeval inimest, keda enam ei ole; profiilid, mida keegi ei saa sulgeda; fotod, mis on laiali aeguvates teenustes… Iseeneslik digijälg on habras ja vahel valus.

Mälestusleht kui oma koht

Selle killustatuse vastand on mälestusleht internetis: koht, mis on loodud just selleks. Rahulikult kirja pandud lugu, valitud fotod, korras kaastundeavaldused — ja kõik pere kontrolli all, kes otsustab, mis avaldatakse. See ei sõltu ühegi platvormi algoritmist ega reeglitest, mis homme muutuda võivad.

Praktiline nõuanne

Nii nagu päritakse maja, päritakse ka digitaalne mälestus. Mälestuslehe haldusligipääs võiks olla rohkem kui ühel pereliikmel ning tähtsad fotod ka alla laaditud. Mälestus väärib sama ettenägelikkust kui igasugune muu pärand.