Kuidas kirjutada järelehüüet: samm-sammult

Järelehüüde kirjutamine tundub suur ülesanne. Seda tehakse raskel hetkel, kiirustades ja hirmuga, et midagi olulist ununeb. Hea uudis on see, et järelehüüdel on väga selge ülesehitus, ja kui seda järgida, läheb kõik hästi.

Hädavajalikud andmed

• Lahkunu täisnimi; kui teda tunti hüüdnime järgi, lisa see jutumärkides.
• Kuupäevad: sünni- ja surmaaeg. Kui täpne sünnipäev ei ole meeles, piisab aastast.
• Kohad: kus ta sündis ja kus ta suri.
• Perekond: abikaasa, lapsed, lapselapsed… kõiki ei pea nimetama, aga kõige lähedasemaid küll.
• Ärasaatmine: matuse või ärasaatmise kuupäev, kellaaeg ja koht, kui pere soovib seda avalikustada.

Lahkumissõnad

Pärast andmeid tuleb kõige tähtsam: jutustada, kes ta oli. Ära otsi pidulikke sõnu; otsi tõeseid sõnu. Millega ta tegeles? Mida ta armastas? Mida mäletab igaüks, kes teda tundis? Kaks-kolm siirast lõiku on rohkem väärt kui lehekülg tühje vormeleid.

„Ta oli tisler, nelja lapse isa ja üheksa lapselapse vanaisa. Tema töökoda lõhnas kasepuu järele ja seal oli alati ruumi ühe kohvitassi jaoks.“

Lause, mis teda iseloomustab

Paljudes järelehüüetes on lühike lause otsekui epitaaf: „Ta õpetas meid elama rõõmuga“, „Alati meie südames“. Vali selline, mis kõlab just selle inimese moodi, mitte ükskõik kelle moodi.

Loe enne avaldamist üle

Loe järelehüüe valjusti ette ja palu mõnel teisel pereliikmel see üle vaadata: vead nimedes ja kuupäevades on kõige sagedasemad ja kõige valusamad. Veebis avaldatud järelehüüde eelis on see, et hiljem saab parandada — aga parem on kohe õigesti avaldada.