← Tagasi blogisse

Kirjad lahkunule: kirjutamine, mis ravib

On vestlusi, mis jäid pooleli. Lahkunule kirjutamine on tunnustatud ja lihtne viis neid jätkata — ja kergendada seda, mis rõhub.

Miks see toimib

Lein jääb kinni ütlemata jäänusse: aitäh, mis ei jõudnud kohale, andekspalumine, mis jäi ootele, uudis, mida ei saanud enam rääkida. Kirjutades seab aju asjad ritta ja annab hägusale valule sõnad — ja kord nimetatuna kaalub hägune vähem. See ei ole maagia: psühholoogias kutsutakse seda ekspressiivseks kirjutamiseks ja selle taga on aastakümnete jagu tõendusmaterjali.

Kuidas alustada

  • Ilma reegliteta. Ei ole õiget pikkust ega nõutud stiili. Võib olla üks rida: „Tegin täna sinu hapukapsast ja see ei tulnud pooltki nii hea. Igatsen sind.“
  • Räägi talle oma päevast. Argine ravib rohkem kui ülev.
  • Ütle see, mis jäi ütlemata. Kui sees on kinni jäänud andekspalumine või tänu, kirjuta see, kas või väriseva käega. Eriti siis, kui käsi väriseb.
  • Ära paranda. See ei ole kirjandus; see on vestlus.

Mida kirjadega teha

Igaüks leiab oma viisi: hoida neid karbis, põletada üleandmisrituaalina, lugeda aastapäeval. Paljud pered avaldavad mõne kirja mälestuslehel, kus need muutuvad millekski enamaks: teised loevad neid, tunnevad end neis ära ja vastavad omaenda mälestustega. Jagatud valu muundub.

Kui sõnad ei tule

Alusta fotost: vali üks tema pilt ja kirjuta ainult see, mida näed ja mida sellest päevast mäletad. Konkreetne mälestus avab selle, mida üldine kurbus lukus hoiab.

Kirjutamine ei lühenda leina, kuid saadab seda. Ja kes kirjutab, avastab midagi tähtsat: vestlus armastatud inimesega ei lõpe; see muudab kuju.

Järelehüüde koostamine võtab mõne minuti ja see jääb avaldatuks igaveseks. Koosta järelehüüe

Sind võib aidata ka